UUS MÄÄRUS

MIS JUHTUS 10.NDAL SEPTEMBRIL PIKAL TÄNAVAL

Kolmapäeval, 10 septembri õhtul poole kuue paigu helises telefon ja naisterahva hääl teatas hundikoerast, kes oli just auto alla jäänud. Õnnetus leidis ase Pikal tänaval, Vanalinna kooli juures. Õnneks olin just koju jõudnud ja sain kohe sündmuspaika sõita. Vaatepilt tundus trööstitu - üleni porine hundikoer lebas tõmmeldes teeservas kaastundlikud inimesed ümber. Asusin kohe loomaarstiga konsulteerima võimalike vigastuste asjus ja mida edasi teha. Veidi aja pärast võtnud kasutusele kõik turvalisuse meetmed, tõstsime koera autosse. Katsin ta korralikult tekiga ja hoiukodu poole läks sõit lahti.

Koer paistis olevat noor, halli/pruuniga, väikemat sorti. Trauma ilmselt pigem looma tagaosas. Arst ei välistanud selgroomurdu. Verd ei paistnud olevat. Aga kõik selgub muidugi järgmisel hommikul kliinikus, kui röntgenipilt tehtud. Mõtteid mõlgutades sõitsin Aula-Vintri hoiukodu poole, kus perenaine varjualust ette valmistas.
Telefon helises.
Küsiti kadunud hundikoera järele! Milline üllatus - kirjeldus klappis meie ohvriga. Keerasin auto ringi ja tagasi Kuressaarde. Inimene tunnistas koera omaks ja emotsioonid tõusid taevani! Ühelt poolt rõõm, et nii ruttu koer taas koju jõudis, teisalt aga ehmatus ja mure looma seisundi pärast.
Viisime õnnetu lemmiku sooja ja veidi aja pärast võisin rahulikuma südamega kodu poole sõita, sest teadsin, et koer on heades kätes. Loota jääb, et kutsa tervis ravile allub ja ta taas peagi oma kodustele rõõmu valmistab. Muret nüüd niigi olnud, pealegi vajadus tugevam aed ehitada, et edasipidiseid võimalikke jalgalaskmisi vältida.

Täna - reedel, 12. septembril, ma tean, et röntgeni pilt näitas puusaluust murdunud kildu. Ka oli ta arsti sõnul tugevasti põrutada saanud. Head paranemist talle!

Helen Kuleða

Suured koerad, väiksed koerad

Tahan kirjutada probleemist mis alles äsja päevakorda pole ilmunud vaid juba mõnda aega liikvel püsib.
Väikese koera omanikuna olen pisut ärevil meie linnas vabalt liikuvate hundikoerte pärast.
On taolist nähtud Transvaali tänava piirkonnas, ka Kevade tänav ja Marientali pole puhas.
Mõni kuu tagasi oli au kohata suurt, täiskasvanud, isast "hunti" Roomassaare kandis tänaval lonkimas.
Tänasin õnne, et mul enda koera kaasas polnud. Kardan, et meie linnas ei tee ainult üks koer ilma,
kindlasti on siin hundikesi rohkem. Tahaks südamele panna suurte koerte omanikele - teil lasub sellise koera pidamisel
kindlasti suurem vastutus teiste elusolendite ees. Ei tohi uskuda kui omanik laseb oma koera lahti ,
et ega ta ei tee ju midagi. Selles ei saa kunagi kindel olla, mida üks täisjõus hundile võib pähe tulla.
Ka peaksid teadma, et jättes koera pikaks ajaks üksi koju, peaksid kindlustama , et tema võimalus välja lipsata oleks välistatud.
Millised võimalused on kohusetundetud koeraomanikud korrale kutsuda Kuressaares?
Selge on see, et võõrast koera paljakäsi käsitleda ei tohi.
Siin oleks vaja kutsuda veterinaar, kes teeb koerale rahustava süsti,
et oleks võimalik koerale paigaldada suukorv ja edasi transportida koerte Turvakodusse.
Kahjuks pole Kuressaares ei kiirreageerimisrühma taolisteks juhtumiteks ega ka ametlikku Varjupaikka,
kes oleks kohustatud koeri vastu võtma.
Nii võibki juhtuda, et vet. arst ei jõua õigeks ajaks kohale ja/või Turvakodus kohad hõivatud.
Aga... elame edasi ja loodame parimat.
Nagu mõnedki autoinimesed meie linnas arvavad - Kuressaares ju hulkuvaid koeri pole.

Helen Kulesa

Meil on nüüd mikrokiibilugeja!

03. mail kinkis Eesti Väikeloomaarstide Selts Saaremaa Lemmikloomade Turvakodule ehtsa kiibilugeja.
Nüüd võivad kõik kiibiga loomade omanikud rahulikud olla - kui juhtub loom kodust jalga laskma
ja kui loom meie hoole alla peaks sattuma, siis ei pea loom võõrsil ööd veetma.
Siin võiks edasi arendada teemat, et kiip ka Saare Maakonnas kohustuslikuks. Kindlasti aitaks see ära hoida nii mõnedki tülid ja ohjaks kohusetundetuid, hoolimatuid loomaomanikke.

Tutvustaksin mõne sõnaga, kui keegi pole äkki kursis, mis kiip on.
Mikrokiipimine on garantii looma omaniku kiireks tuvastamiseks looma kadumise (ka varastamise) ning leidmise korral.
Vajalikud andmed on interneti registrist leitavad ööpäevaringselt. Looma leidmise korral otsitakse loomalt mikrokiipi kliinikute, loomade varjupaikade poolt.
Kiip paigaldatakse koerale turja piirkoda veterinaari poolt.
Protseduur on peaaegu valutu, kiip on riisitera suurune ja selles olev number ainulaadne, ainult seda looma tähistav.
Kiibilugeja leiab kiibi koera naha alt - ekraanile ilmub number.
Internetist Lemmikloomaregistrist leiame numbri all oleva loomaomaniku andmed.

Aitähh, Merit Villemson-Kavak, Eesti Väikeloomaarstide Seltsi president, kes meile selle toreda kingiuudise teatas
ja ka hiljem Tallinnas üle andis.

Helen Kulesa